NAK-i algus

Yo yo

Nii...jätkub siis minu menusari "Markus Eestit teenimas". Viimati  kirjutasin, kui kodus diivanil lebotasin nüüd lebotan jälle diivanil ja kirjutan. Arvad, et istusin terve nädala siin ? Hah.. ilmselgelt mitte. Esiteks istun hetkel Tallinnas Laura diivanil ning teiseks vahepeal pidin nädala istuma kasarmus kõva tabureti peal. 

See nädal algas siis uus kursus, ehk Noorem allohvitseri kursus (NAK). Selle kursuse raames õpetatakse mind eeskujulikuks ja kurjaks seersandihärraks. Kui pagunid peale saan siis juba uuest aastast saan oma tujusid 10 mehe peal välja elama hakata. Nädala alguses sain siis omale uued toakaaslased ehk uue jao. Kutid tunduvad lahedad olevat, aga élu on näidanud, et ka lahedad inimesed võivad kitsastes oludes ja stressirohkes keskkonnas tüütuks muutuda. Eks elu näitab mis saama hakkab... esialgne meelestatus on igaljuhul positiivne.

Lisaks tulid meie väeossa uued kutid Tapalt ja Paldiskist. Ei saagi aru kas need mehed ongi nii ohmud või on neil lihtsalt kohanemisraskused meie spartalike tingimustega, igaljuhul pisut uimased ja asjaoskamatud tunduvad nad.  Koos nendega saabusid meie väeossa ka uus veebel ja leitnant. Ilmselgelt arvavad need kaks, et kõige parem enesekehtestamise viis on mingite mõttetute asjade kallal virisemine ja seeläbi meie valjuhäälne sõimamine. Siinkohal jääbki segaseks, et mida nad varem oma väeosas tegid, et need kutid keda nad õpetasid nii uimased on. 

Okei, see selleks... Uute ülemustega tulid ka uued põnevad tegevused, näiteks käisime terve nädala igal hommikul võimlemise asemel stroomirannas nägu pesemas. Jooksime põlvini vette, pesime näo puhtaks ja jooksime kaldale. Vesi oli piisavalt külm, et tekitada järgmiseks päevaks nohu ja kurguvalu...õnneks sain õigel ajal jaole ja ravisin need juba eos välja. 

Nädala keskel olid üldiselt igavad teoreetilised tunnid kus kõik mehed võitlesid elu eest unega.  Nädal lõpetati aga päris kena blufiga ülemuste poolt. Reedese linnaloa asemel öeldi meile, et saame välja laupäeval, kuna hommikul on vaja puid laduda ja territooriumi koristada. Tegelikkus oli aga see, et reede õhtul umbes 20 minutit peale öörahu tehti kasarmus häire. Selga pidime panema lahingvarustuse ja kiirelt välja jooksma kuna mingid vastased andsid kusagil juba tuld. Väljas siis seletati meile, et oleme ainuke väeosa Eestis kes on kasarmus ja meie peame hakkama H. Simmiga võitlema kes nõuab lunaraha või muidu laseb Maardu veehoidla õhku. Mõeldud - tehtud võtsime siis relvad välja ning suundusime metsa. Kell 00.30 lasti meid auto kastist maha ja 1 korra võite arvata kui pime seal oli (väga pime) . Story järgi oli meie misiooniks leida ülesse alla kukkunud helikopter koos Peetri ja tema sõpradega enne kella 03.00-i . Olles seigelnud kottpimedas ja vihmases metsas paar tundi leidsime Peetri ja tema helikopteri ülesse kell 02.53. Peale seda pidime igast sodi ja kola transportima umbes 1,5 kilomeetrit ja seda kõike aja peale. Kiireim jagu sai lipujaoks kes ei pea koristama ja igast muid halbu asju tegema kasarmus. Meil jäi kahjuks lipust puudu umbes poolteist minutit. Seejärel ootasime umbes tunni teisi jagusid, aga saades aru, et 4 jagu on lootusetult metsa ära eksinud viidi meid kasarmusse. kell 05.30 saime magama ning kell 07.00 oli äratus. Hooldasime relvi ja koristasime kasarmut ning saime linnaloale. 

Uuel nädalal saabuvad meile uued SBK kutid...kindlalt hakkab nendega nalja saama ja eks näis mis uusi ja põnevaid ülesandeid meile välja mõeldakse. 

Elagu külm ja vihmane sügis! 

Tsau

Kodus

No tere tere

Istun siin kodus diivanil ja maru hea on olla.

Hetkel on küll mõnus ja ilus elu, aga selleks, et siia saada tuli läbi käia 2 päevane kadalipp. Selleks oli siis vana hea SBK lõpurännak. 2 päevga käisime maha umbes 45 km. Esimene päev algas meil kella 9 paiku, kui anti start. Põhimõtteliselt midagi märkimisväärset enne 13ndat kilomeetrit ei juhtunud. Aga siis kui hakkas juhtuma juhtus juba täiega. Esmalt saime siis korraliku paduvihma kaela. 5 minutiga olime nii läbimärjad, et polnud ühtegi kuiva kohta mitte ühegi riideeseme peal. Peale seda oli siis 7 km lõik vastutegevusega. Kõige põnevam hetk oli vist see kui ühel hetkel metsa all kuulsime Unimogi ehk vastase häält. Kuna meeste vahel oli omajagu pikk vahe ning olime metsa all siis viimased mehed esimesi ei näinud. Mina olin viimaste seas koos reamees Karro ja Sõmermaaga. Üks hetk oli auto juba nii lähedal et otsustasime varjuda. Sõmermaa jooksis läbi okastraadi ja mina viskasin pikali jne. (ühesõnaga tavaline protseduur) Olime siis tükk aega juba varjus olnud ja omavahel arutanud, et ilmselt saadi 3 meest kätte otsustasime karjumise peale varjust välja minna. Metsa alt välja ronides oli hämming suur. Vaenlase unimogi asemel seisis põllu serval sinine belarus koos sinises jopes põllumehega. Peale seda näitas sõbralik onkel meile õige sihi kätte ning jäkasime rännakuga. Korra saadi meid ka vastutegevuse poolt kätte, kiire ülevaade sellest: jao esimesed mehed jooksid üle tee... kaadri gd-st oli suva... gd sõitis metsa servale ...leitnandid ja seersandid ajasid meid mööda metsa taga, täristasid paukmoonaga,  said meid kätte... istusime natuke palgivirnal ja jätkasime rännakuga. Sellega siis esimene päev lõppes.

Siin siis meie jagu enne Belarusiga võitlusesse astumist

Kui esimene päev oli lahingvarustusega siis teine oli juba täisvarustuses matk. Teisest päevast jäi meelde paar asja. Kohe esimesel  kolmel kilomeetril suutsime jaoga pmst täiesti tülli minna. Kuna jaoülem tahtis maru kiiret sammu teha ning nõrgemad mehed ei suutnud seda hoida. Kaklesime seal siis natuke (õnneks rusikaid ja relvi ei kasutanud)  ning juba 5 ndal kilomeetril kaks meest katkestasid. Peale seda saime normaalse tempoga jätkata ning kõik tundusid uuesti sõbrad ja õnnelikud olevat. Mina isiklikult olin õnnelik umbes 18 kilomeetrit. Peale seda olid tallaalused villidest nii valusad, et kohe mitte ei olnud enam õnnelik. Lisaks sellele olime juba kõik väsinud ning tagasi tuli tempo üle virisemine, üksteise kallal mölisemine ja kõik muu mis 7 mehe vahel tekib kui seljas on umbes 40 kg ja seljataga 20 kilomeetrit. Ühesõnaga "SITAKS LIHTNE". Rohkem ei viitsigi kirjutada tegelt sellest...päris stressirohke ja ebameeldiv matk ning finishisse jõudes oli selline tunne, et keegi võiks ratastooliga mind sealt metsaalt minema veeretada.

Ebameeldiv oli ka see, kui kasarmus - õhtusel rivistusel viskas üks kutt pildi tasku ning kukkus omal esimesed hambad välja. Päris kole oli vaadata kui kaasvõitleja kaotab teadvuse ning kukub nagu puunott näoga vastu asfaltit. Õnneks tuli kutt uuesti teadvusele, korjati hambad vereloigust ülesse ning viidi haiglasse puhkama. Kiiret paranemist reamees Tompile !

Ega muud polegi lähen vaatan sugulased üle, naudin kodus lebotamist ja olen niisama kasutu diivanikaunistus. Plaanin seda olla vähemalt paar päeva... kõige raskem tegevus mida ma teha viitsin on toidu seedimine.

Tsau !

Niisama juttu

Yo...

Viimati siis kirjutasin viivõistluse ajal. See lõppes minu/meie jaoks üpris edukalt. Meeskondlikult saime II koha ning indviduaalis olin 12. vist... Mis andis ajateenijatest 5 nda koha. Tulemustega võis täitsa rahule jääda ning arvestades ettevalmistusi ja erialaseid treeninguid siis häbenema ei pea. 

Peale võistlusi saadeti meidki metsa. Metsas oli aga mõnus vananaiste suvi ning vihmast polnud haisugi. Tegin kaasa ainult erinevaid laskeharjutusi ja olin igast öistes patrullides ja postidel, et kutid mind vähem vihkaksid. Kuna ma olin ju ikkagi spas šlanginud samal ajal kui nemad looduslikke mudavanne ja vihma nautisid. 

Üks öö metsas veedetud ja juba viidi tagasi kasarmusse. Seal tuli täitsa meeldiv üllatus, et pühap lastakse linnaloale tänu viievõistluse tulemustele. Luba oli ainult 12 ks tunniks ning tekitas ainult suurema isu siit välja saada. Seega ei oskagi öelda kas oli hea või halb... Vast ikka hea. 12 tunniga midagi väga eksklusiivset korda ei saatnud. Käisin Laura ja Liinaga linnapeal poodides ja normaalse inimese moodi söömas. Pitsa kõrvale lubasin ka ühe Corona mis tavaliselt maitseb küll hästi, aga seekord oli see lausa meeliülendavalt hea. Õhtu poole vaatasin laura pool Vueltat (loe: magasin teleka taga) ja peale seda oli aeg halli argipäeva naasta ehk siis kasarmusse tagasi.

Käesolev nädal on möödunud rahulikult...sooritasin mitmed eksamid, õppisime Carl Gustavit ehk siis lihtrahva keeli bazookat kasutama ning täna oli nato test. Testi sooritasin jällegi edukalt nagu rambole kohane. Kõiki eelnevaid tulemusi suutsin natuke parandada ehk siis 80 kätekõverdust, 90 kõhulihast ja 3,2 km jooksu aeg oli 12min 12 sek. Seega edukas nädal. 

Nüüd on jäänud veel kauaoodatud lōpurännak mis toimub järgmise nädal algul. 50 km matka ja erinevaid ülesandeid ja teste. Kōlab maru pÕnevalt...ise täitsa ootan seda. Loodetavasti läheb meie jaol hästi ning saame uhkelt puhkusele õlut jooma minna ning naiste kaissu magama. Minul viimasega suurt pistmist ei ole, seega panen ilmselt rõhku õllele ja baaridele.  Koju on ka plaanis lebotama minna. Aga mis seal ikka... Enne tuleb rännak ära teha.

Ega muud põnevat polegi. 

"Mets" ja viievõistlus

Esmalt tahaksin toetavad sõnad lausuda kaasvõitlejatele kes on hetkel metsas. Ilmselt on nad ligumärjad, kõht on tühi ja tigedad nagu herilased üksteise pihta. Olen mõtetes teiega ja loodan et tuleb ka ilusamaid ilmasid. 

Nagu aru võis saada siis peaksin ma tegelikult olema metsas laagris, aga selle asemel istun kasarmus. Põhjus miks kasarmus istun on lihtne... Oled sportlik inimene ja natuke joppamist ning tekivadki sul eelised. Nimelt osalen koos 4 kaasvõitlejaga kaitseväe meistrivõistlustel 5 võistluses. Täna olid esimesed 2 ala milleks olid laskmine 150m kauguselt lamades asendis ning takistusriba läbimine. Mõlemad alad läksid päris hästi, eriti rahul olen laskmisega kus sain 146p/200 st. Takistusriba läbisin ka täitsa soliidse ajaga, kuigi parandamisruumi jäi endiselt omajagu. Peale kahte ala olen hetkel 15 ndal kohal ning ajateenijate arvestuses 5 ndal kohal. Loodetavasti 2 järgmist võistluspäeva kus tuleb visata granaati, läbida takistusriba basseinis ja joosta 8 km tulevad vähemalt sama edukad. 

Selleks et kõik ikka aru saaks kuidas mul joppas siis eile näiteks käisime kalev spas takistusujumist harjutamas. Umbes sel ajal kui teised võitlesid külma ja vihmaga istusin mina leiliruumis ja viskasin kerisele vett, kui just parasjagu ei teinud seda mingi venelane kes loopis sinna vett koos mingi palderjani essentsiga vms. Viimane oli päris huvitava lõbnaga, lootsin ka mingeid toredaid kõrvalmõjusid kohata, aga seekord kahjuks mitte.

Ahjaa... Täna lasin oma pisikeste kätega õhku ka 72 g trotüüli... See on umbes sama lõhkeaine mida ka onu mäkaiver näris ja uksi õhku lasi. Pole just suurim hunnik lõhkeainet aga alustuseks asi seegi. 

Reede kasarmus

Hommik: 06:00

Ärkan tavalisel kellaajal,  aga mitte tavapärasel viisil. Nimelt karjutakse koridori peal "äratus" asemel "lima 2" mis tähendab, et kompaniil on aega 4 minutit, et olla lahingvarustuses kasarmu ees. Väike hämming möödub kiiresti ning pmst jõudsime ettenähtud ajaga alla rivvi. Hämming oli seepärast et meie rühmale ei räägitud tunnis kogu kompanii koodsõnast midagi. Seega ei jäänud palju puudu et me oleksime tavapärases spordidressis alla jooksnud ja seal avastanud et teised on lahingvarustuses. 

Seisime siis maja ees rivis, näod unised ning tuli uus käsklus relvade järgi joosta. Selleks aega siis 10 min - saime määratud ajaga relvad kätte ning juba oli tunda, et miskit hakkab toimuma.  Kohal oli isegi mingi uhke kaameraga onkel kes rõõmsa näoga pilte teha klõpsis.

Ning tunne ei eksinud... Oh seda rõõmu, hommikuse võimlemise asemel saime lahingvarustuses stroomi randa ja tagasi joosta/kõndidA/longata ja kõiki muid liikumisviise harrastada. Ühesõnaga umbes poolel maal hakkas vana hea virin, sõimamine ja üksteise peedistamine pihta mis tähendab seda, et mehed on väsinud. Hiljem kuulsime et algselt oli bossidel plaan meid põlveni vette viia, aga selle plaani rikkusid mingid kurjad vetikad. Läbi häda jõudsime kasarmusse tagasi. Ühel kutil kolmandalt korruselt lõppes see üritus nii hästi/halvasti, et tal lõi song välja ning lõpetas ürituse opilaual ning ilmselt paari päeva jooksul on reservi poole teel.  Ise oleks vist isegi seda vee möllu tahtnud ka läbi teha...kuna filmides näeb see päris lahe välja. 

Ühesõnaga jõudsime kasarmusse tagasi tehti meist paar pilti, saime süüa, hooldasime kiirelt relvad ning juba tulistati uus käsklus ette. Seekord oli meil aega 10 minutit, et kogu oma kaitseväe varustusega kasarmu ees olla (2 suurt kotitäit asju, nii väiksemaid kui suuremaid) . Oh seda häda ja vaeva... läbi suure jama saime välja ning seal oli ilus üllatus: Vihma sadas ja me pidime kõik asjad maha laiali laotama, et näidata ülemustele, et me midagi ära kaotanud ei ole. ÕNNEKS jäi vihm järgi ning asjad jäid enamvähem kuivaks. Hiljem kui asjad uuesti kotti pakkisime ja tuppa saabusime, siis oli poiste stressi tase nii lakke aetud, et mingi mõttetu asja peale läks 2 mehe vahel päris teravaks ütlemiseks. Isegi ei mäleta mille pärast nad kiskuma läksid. Minule pakkus see, aga niisama nalja ja meelelahutust. 

Selleks hetkeks oli kätte jõudnud lõuna ning jätkus tavaline rutiin ainukese vahega et paljud mehed olid tigedad ja väsinud. 

Vot selline keskmisest meeleolukam reede hommik oli. Tehke järele või makske kinni. Panen ühe pildi ka mille too onu suutis minust teha sel kaunil hommikul. 

Natuke vist on sõduri nägu küll.

Täna käis õde koos vanaema ja vanaisaga külas. Tõid mulle ratta millega teisipäev võistlema lähen ning kooki. Vanaema tehtud õunakook maitses küll sedasi nagu oleks tegemist olnud millegi ebamaisega. 

Aga ok ... Nüüd magama, homme plaanis rattaga trenni minna, kodukorra test vaja ära teha, võrkpalli veits mängida ja jõukasse võiks kah jõuda. Tõotab tegus päev tulla! 

 

Jälle käisin metsas

Hommik

Ei ma ei ärganud just... Minu jaoks on pigem lõuna, aga olen päris veendunud, et teie jaoks mu sõbrad, vaenlased ja muud tegelased on kena hommikutund. 

Nüüdseks olen olnud 2 ööd kasarmus ja see koht on muutumas päris ohtlikult koduseks. Siia tulles tundus see paras uberik, aga nüüdseks on see juba välja teeninud vähemalt 3 kui mitte 4 tärni hotellide mõistes. Puhtad linad (väike higi padjapüüris ei loe), soe toit (kuiva riisiga hakkab ära harjuma) ning soe vesi duśširuumis (ka 20 mehega korraga hügieeni teostamine tundub normaalne) on peale metsalaagrit lihtsalt võrratu. 

Jep... Käisime jälle metsas... Siinkohal tervitaks muid pataljone kes on vbolla paar ööd telgis maganud ja 2 kuivtoidu pakki söönud. Nüüdseks oleme metsas olnud juba 15 päeva ning viimased 5 olid päris põnevad. Põhirõhk oli seekord orienteerumisel. Seda sai tehtud nii päeval särava päikese all kui ka öösel romantilise kuu ja tähtede säras. Öösiti saime rinda pista ka vastutegevusega. Näiteks ühel öösel pidime ära käima umbes 1,5 km kaugusel asuvas punktis kus ei tohtinud kasutada teid, seega luurasime Mööda võssi. Asi lõppes aga sellega, et pmst astusime tegevväelastele pähe ning enamik meie jagu võeti rajalt maha. Miks enamik ? Enamik seepärast, et reamees Paas kelle käes oli kompass ja kaart andis jalgadele pimedas metsas nii hullu valu, et umbes 5 minutiga olin ma piisavalt kaugel ( alati ei tule kiired jalad kasuks), et mingil imelikul kombel mitte kuulda teiste jaokaaslaste hüüdu. Seega rändasin kottpimedas metsas üksi kompassi järgi mingi 15 min ringi ja sattusin teise jao meeste otsa.. Koos nendega jõudsin pmst vajaliku punktini, aga siis katkestati kogu üritus kuna arvati et mina ja üks teine mees on veel kadunud ja lisaks oli kell juba palju. Ronisime metsast välja, otsisime ühe kuti veel ülesse ja oligi kogu muusika. 

Metsas just üleliia magada ei saanud mingi 4-5 tundi enamasti, samas oli see piisav kogus, et elus püsida. Korra käisin ka patrullimas koos reamees Raaperiga aga see oli nii igav, et osa ajast istusime niisama palgi peal ja vaatasime tähti. Mõne neiuga oleks seda tunduvalt meeldivam olnud teha, aga nagu ütles üks leitnant, et sõdur ei peagi ennast mugavalt tundma.

Laagri lõpus oli meil siis jälle väike rännak (13 km), seekord täisvarustuses (35 kg lisaks seljas). Saime siis pisut alla 5 km kõnnitud, kui oli vaja esimene mees virvendava pildiga auto peale saata, tema jäi ka ainukeseks langenuks. Samal ajal tegime tühjaks ka vana hea reamees Tsvetajevi (sama kutt kes eelmisel rännakul oksendas)  koti ning võtsime oma kanda ka tema relva. Sealt edasi laabus asi täitsa normaalselt, kōvasti virisemist ja väsimusest tulenevat raevu, aga tugevamad aitasid nõrgemaid ning jõudsime kurnatult finishisse. Mina isiklikult kandsin umbes 8 km jooksul matkast kahte relva ning natuke teiste meeste riideid seega umbes 5 kg veel lisaks. Kahjuks mingi rambo ma veel ei ole ning matka lõpus olin ikka päris läbi omadega.. Jalad väsinud ning õlad koti ja rakmete rihmadest väsinud ja muljutud. Finishis saime suplema ning peale seda pakiti meid bussi ja sõitsime kasarmusse hea elu peale. 

Nüüd me siin oleme... veedame mõnusat nv-d trenni, telefoni, koristamise ja raamaute saatel. Ise hakkasin lugema U.Bolti (see on see tume mees kes jookseb hästi kiiresti)  autobiograafiat, esimese 100 lehekülje põhjal täitsa hea lugemine. 

Muud olulist vist ei olegi kirjutada... Neljapäeval lähen rakverre, jooksen seal pataljoni eest 400 meetrit ja olen jälle tehtud vana. Bolti raamatust üritan selleks jõudu ammutada. 

Egas muud midagi... Kirjutage ja joonistage mulle ! 

Tsau

Piknik

Selleks et ma pühapäeval ei peaks mingit romaani kirjutama... Otsustasin kohe jagada meeli erutavat kogemust mille osaliseks just saime. 

Ühesõnaga meil siin on kapis piirang magusale milleks on 500 grammi. Mõnel mehel aga oli kapis magusat kilo või paar ning jäi sellega vahele. Selle peale anti käsklus enne õhtusööki kogu kraam ära süüa... Enamus kraamist söödi ära ning mindi õhtusöögile. Ühe korra võite arvata kas meestel oli juba selleks ajaks süda paha või mitte :D ühesõnaga kõik toit visati minema ja arvati et sellega on pidu läbi. Aga eiii... Kõik see mis oli veel  kappidesse jäänud, tuli ära hävitada ja otseloomulikult pidi seda hävitama meie magu! Kraam koguti kokku ja viidi meid õue piknikule :) 40 meest kellel olid juba kõhud niigi viimSel piiril, istusid kase all ja pidid veel mõned kilod magusat ära sööma. Tulemuseks on see, et pmst kogu pataljon on suhkruhaige ning kellelgi kapis enam midagi magusat ei ole.