Kodus

No tere tere

Istun siin kodus diivanil ja maru hea on olla.

Hetkel on küll mõnus ja ilus elu, aga selleks, et siia saada tuli läbi käia 2 päevane kadalipp. Selleks oli siis vana hea SBK lõpurännak. 2 päevga käisime maha umbes 45 km. Esimene päev algas meil kella 9 paiku, kui anti start. Põhimõtteliselt midagi märkimisväärset enne 13ndat kilomeetrit ei juhtunud. Aga siis kui hakkas juhtuma juhtus juba täiega. Esmalt saime siis korraliku paduvihma kaela. 5 minutiga olime nii läbimärjad, et polnud ühtegi kuiva kohta mitte ühegi riideeseme peal. Peale seda oli siis 7 km lõik vastutegevusega. Kõige põnevam hetk oli vist see kui ühel hetkel metsa all kuulsime Unimogi ehk vastase häält. Kuna meeste vahel oli omajagu pikk vahe ning olime metsa all siis viimased mehed esimesi ei näinud. Mina olin viimaste seas koos reamees Karro ja Sõmermaaga. Üks hetk oli auto juba nii lähedal et otsustasime varjuda. Sõmermaa jooksis läbi okastraadi ja mina viskasin pikali jne. (ühesõnaga tavaline protseduur) Olime siis tükk aega juba varjus olnud ja omavahel arutanud, et ilmselt saadi 3 meest kätte otsustasime karjumise peale varjust välja minna. Metsa alt välja ronides oli hämming suur. Vaenlase unimogi asemel seisis põllu serval sinine belarus koos sinises jopes põllumehega. Peale seda näitas sõbralik onkel meile õige sihi kätte ning jäkasime rännakuga. Korra saadi meid ka vastutegevuse poolt kätte, kiire ülevaade sellest: jao esimesed mehed jooksid üle tee... kaadri gd-st oli suva... gd sõitis metsa servale ...leitnandid ja seersandid ajasid meid mööda metsa taga, täristasid paukmoonaga,  said meid kätte... istusime natuke palgivirnal ja jätkasime rännakuga. Sellega siis esimene päev lõppes.

Siin siis meie jagu enne Belarusiga võitlusesse astumist

Kui esimene päev oli lahingvarustusega siis teine oli juba täisvarustuses matk. Teisest päevast jäi meelde paar asja. Kohe esimesel  kolmel kilomeetril suutsime jaoga pmst täiesti tülli minna. Kuna jaoülem tahtis maru kiiret sammu teha ning nõrgemad mehed ei suutnud seda hoida. Kaklesime seal siis natuke (õnneks rusikaid ja relvi ei kasutanud)  ning juba 5 ndal kilomeetril kaks meest katkestasid. Peale seda saime normaalse tempoga jätkata ning kõik tundusid uuesti sõbrad ja õnnelikud olevat. Mina isiklikult olin õnnelik umbes 18 kilomeetrit. Peale seda olid tallaalused villidest nii valusad, et kohe mitte ei olnud enam õnnelik. Lisaks sellele olime juba kõik väsinud ning tagasi tuli tempo üle virisemine, üksteise kallal mölisemine ja kõik muu mis 7 mehe vahel tekib kui seljas on umbes 40 kg ja seljataga 20 kilomeetrit. Ühesõnaga "SITAKS LIHTNE". Rohkem ei viitsigi kirjutada tegelt sellest...päris stressirohke ja ebameeldiv matk ning finishisse jõudes oli selline tunne, et keegi võiks ratastooliga mind sealt metsaalt minema veeretada.

Ebameeldiv oli ka see, kui kasarmus - õhtusel rivistusel viskas üks kutt pildi tasku ning kukkus omal esimesed hambad välja. Päris kole oli vaadata kui kaasvõitleja kaotab teadvuse ning kukub nagu puunott näoga vastu asfaltit. Õnneks tuli kutt uuesti teadvusele, korjati hambad vereloigust ülesse ning viidi haiglasse puhkama. Kiiret paranemist reamees Tompile !

Ega muud polegi lähen vaatan sugulased üle, naudin kodus lebotamist ja olen niisama kasutu diivanikaunistus. Plaanin seda olla vähemalt paar päeva... kõige raskem tegevus mida ma teha viitsin on toidu seedimine.

Tsau !