NAK-i algus

Yo yo

Nii...jätkub siis minu menusari "Markus Eestit teenimas". Viimati  kirjutasin, kui kodus diivanil lebotasin nüüd lebotan jälle diivanil ja kirjutan. Arvad, et istusin terve nädala siin ? Hah.. ilmselgelt mitte. Esiteks istun hetkel Tallinnas Laura diivanil ning teiseks vahepeal pidin nädala istuma kasarmus kõva tabureti peal. 

See nädal algas siis uus kursus, ehk Noorem allohvitseri kursus (NAK). Selle kursuse raames õpetatakse mind eeskujulikuks ja kurjaks seersandihärraks. Kui pagunid peale saan siis juba uuest aastast saan oma tujusid 10 mehe peal välja elama hakata. Nädala alguses sain siis omale uued toakaaslased ehk uue jao. Kutid tunduvad lahedad olevat, aga élu on näidanud, et ka lahedad inimesed võivad kitsastes oludes ja stressirohkes keskkonnas tüütuks muutuda. Eks elu näitab mis saama hakkab... esialgne meelestatus on igaljuhul positiivne.

Lisaks tulid meie väeossa uued kutid Tapalt ja Paldiskist. Ei saagi aru kas need mehed ongi nii ohmud või on neil lihtsalt kohanemisraskused meie spartalike tingimustega, igaljuhul pisut uimased ja asjaoskamatud tunduvad nad.  Koos nendega saabusid meie väeossa ka uus veebel ja leitnant. Ilmselgelt arvavad need kaks, et kõige parem enesekehtestamise viis on mingite mõttetute asjade kallal virisemine ja seeläbi meie valjuhäälne sõimamine. Siinkohal jääbki segaseks, et mida nad varem oma väeosas tegid, et need kutid keda nad õpetasid nii uimased on. 

Okei, see selleks... Uute ülemustega tulid ka uued põnevad tegevused, näiteks käisime terve nädala igal hommikul võimlemise asemel stroomirannas nägu pesemas. Jooksime põlvini vette, pesime näo puhtaks ja jooksime kaldale. Vesi oli piisavalt külm, et tekitada järgmiseks päevaks nohu ja kurguvalu...õnneks sain õigel ajal jaole ja ravisin need juba eos välja. 

Nädala keskel olid üldiselt igavad teoreetilised tunnid kus kõik mehed võitlesid elu eest unega.  Nädal lõpetati aga päris kena blufiga ülemuste poolt. Reedese linnaloa asemel öeldi meile, et saame välja laupäeval, kuna hommikul on vaja puid laduda ja territooriumi koristada. Tegelikkus oli aga see, et reede õhtul umbes 20 minutit peale öörahu tehti kasarmus häire. Selga pidime panema lahingvarustuse ja kiirelt välja jooksma kuna mingid vastased andsid kusagil juba tuld. Väljas siis seletati meile, et oleme ainuke väeosa Eestis kes on kasarmus ja meie peame hakkama H. Simmiga võitlema kes nõuab lunaraha või muidu laseb Maardu veehoidla õhku. Mõeldud - tehtud võtsime siis relvad välja ning suundusime metsa. Kell 00.30 lasti meid auto kastist maha ja 1 korra võite arvata kui pime seal oli (väga pime) . Story järgi oli meie misiooniks leida ülesse alla kukkunud helikopter koos Peetri ja tema sõpradega enne kella 03.00-i . Olles seigelnud kottpimedas ja vihmases metsas paar tundi leidsime Peetri ja tema helikopteri ülesse kell 02.53. Peale seda pidime igast sodi ja kola transportima umbes 1,5 kilomeetrit ja seda kõike aja peale. Kiireim jagu sai lipujaoks kes ei pea koristama ja igast muid halbu asju tegema kasarmus. Meil jäi kahjuks lipust puudu umbes poolteist minutit. Seejärel ootasime umbes tunni teisi jagusid, aga saades aru, et 4 jagu on lootusetult metsa ära eksinud viidi meid kasarmusse. kell 05.30 saime magama ning kell 07.00 oli äratus. Hooldasime relvi ja koristasime kasarmut ning saime linnaloale. 

Uuel nädalal saabuvad meile uued SBK kutid...kindlalt hakkab nendega nalja saama ja eks näis mis uusi ja põnevaid ülesandeid meile välja mõeldakse. 

Elagu külm ja vihmane sügis! 

Tsau

Kodus

No tere tere

Istun siin kodus diivanil ja maru hea on olla.

Hetkel on küll mõnus ja ilus elu, aga selleks, et siia saada tuli läbi käia 2 päevane kadalipp. Selleks oli siis vana hea SBK lõpurännak. 2 päevga käisime maha umbes 45 km. Esimene päev algas meil kella 9 paiku, kui anti start. Põhimõtteliselt midagi märkimisväärset enne 13ndat kilomeetrit ei juhtunud. Aga siis kui hakkas juhtuma juhtus juba täiega. Esmalt saime siis korraliku paduvihma kaela. 5 minutiga olime nii läbimärjad, et polnud ühtegi kuiva kohta mitte ühegi riideeseme peal. Peale seda oli siis 7 km lõik vastutegevusega. Kõige põnevam hetk oli vist see kui ühel hetkel metsa all kuulsime Unimogi ehk vastase häält. Kuna meeste vahel oli omajagu pikk vahe ning olime metsa all siis viimased mehed esimesi ei näinud. Mina olin viimaste seas koos reamees Karro ja Sõmermaaga. Üks hetk oli auto juba nii lähedal et otsustasime varjuda. Sõmermaa jooksis läbi okastraadi ja mina viskasin pikali jne. (ühesõnaga tavaline protseduur) Olime siis tükk aega juba varjus olnud ja omavahel arutanud, et ilmselt saadi 3 meest kätte otsustasime karjumise peale varjust välja minna. Metsa alt välja ronides oli hämming suur. Vaenlase unimogi asemel seisis põllu serval sinine belarus koos sinises jopes põllumehega. Peale seda näitas sõbralik onkel meile õige sihi kätte ning jäkasime rännakuga. Korra saadi meid ka vastutegevuse poolt kätte, kiire ülevaade sellest: jao esimesed mehed jooksid üle tee... kaadri gd-st oli suva... gd sõitis metsa servale ...leitnandid ja seersandid ajasid meid mööda metsa taga, täristasid paukmoonaga,  said meid kätte... istusime natuke palgivirnal ja jätkasime rännakuga. Sellega siis esimene päev lõppes.

Siin siis meie jagu enne Belarusiga võitlusesse astumist

Kui esimene päev oli lahingvarustusega siis teine oli juba täisvarustuses matk. Teisest päevast jäi meelde paar asja. Kohe esimesel  kolmel kilomeetril suutsime jaoga pmst täiesti tülli minna. Kuna jaoülem tahtis maru kiiret sammu teha ning nõrgemad mehed ei suutnud seda hoida. Kaklesime seal siis natuke (õnneks rusikaid ja relvi ei kasutanud)  ning juba 5 ndal kilomeetril kaks meest katkestasid. Peale seda saime normaalse tempoga jätkata ning kõik tundusid uuesti sõbrad ja õnnelikud olevat. Mina isiklikult olin õnnelik umbes 18 kilomeetrit. Peale seda olid tallaalused villidest nii valusad, et kohe mitte ei olnud enam õnnelik. Lisaks sellele olime juba kõik väsinud ning tagasi tuli tempo üle virisemine, üksteise kallal mölisemine ja kõik muu mis 7 mehe vahel tekib kui seljas on umbes 40 kg ja seljataga 20 kilomeetrit. Ühesõnaga "SITAKS LIHTNE". Rohkem ei viitsigi kirjutada tegelt sellest...päris stressirohke ja ebameeldiv matk ning finishisse jõudes oli selline tunne, et keegi võiks ratastooliga mind sealt metsaalt minema veeretada.

Ebameeldiv oli ka see, kui kasarmus - õhtusel rivistusel viskas üks kutt pildi tasku ning kukkus omal esimesed hambad välja. Päris kole oli vaadata kui kaasvõitleja kaotab teadvuse ning kukub nagu puunott näoga vastu asfaltit. Õnneks tuli kutt uuesti teadvusele, korjati hambad vereloigust ülesse ning viidi haiglasse puhkama. Kiiret paranemist reamees Tompile !

Ega muud polegi lähen vaatan sugulased üle, naudin kodus lebotamist ja olen niisama kasutu diivanikaunistus. Plaanin seda olla vähemalt paar päeva... kõige raskem tegevus mida ma teha viitsin on toidu seedimine.

Tsau !

Niisama juttu

Yo...

Viimati siis kirjutasin viivõistluse ajal. See lõppes minu/meie jaoks üpris edukalt. Meeskondlikult saime II koha ning indviduaalis olin 12. vist... Mis andis ajateenijatest 5 nda koha. Tulemustega võis täitsa rahule jääda ning arvestades ettevalmistusi ja erialaseid treeninguid siis häbenema ei pea. 

Peale võistlusi saadeti meidki metsa. Metsas oli aga mõnus vananaiste suvi ning vihmast polnud haisugi. Tegin kaasa ainult erinevaid laskeharjutusi ja olin igast öistes patrullides ja postidel, et kutid mind vähem vihkaksid. Kuna ma olin ju ikkagi spas šlanginud samal ajal kui nemad looduslikke mudavanne ja vihma nautisid. 

Üks öö metsas veedetud ja juba viidi tagasi kasarmusse. Seal tuli täitsa meeldiv üllatus, et pühap lastakse linnaloale tänu viievõistluse tulemustele. Luba oli ainult 12 ks tunniks ning tekitas ainult suurema isu siit välja saada. Seega ei oskagi öelda kas oli hea või halb... Vast ikka hea. 12 tunniga midagi väga eksklusiivset korda ei saatnud. Käisin Laura ja Liinaga linnapeal poodides ja normaalse inimese moodi söömas. Pitsa kõrvale lubasin ka ühe Corona mis tavaliselt maitseb küll hästi, aga seekord oli see lausa meeliülendavalt hea. Õhtu poole vaatasin laura pool Vueltat (loe: magasin teleka taga) ja peale seda oli aeg halli argipäeva naasta ehk siis kasarmusse tagasi.

Käesolev nädal on möödunud rahulikult...sooritasin mitmed eksamid, õppisime Carl Gustavit ehk siis lihtrahva keeli bazookat kasutama ning täna oli nato test. Testi sooritasin jällegi edukalt nagu rambole kohane. Kõiki eelnevaid tulemusi suutsin natuke parandada ehk siis 80 kätekõverdust, 90 kõhulihast ja 3,2 km jooksu aeg oli 12min 12 sek. Seega edukas nädal. 

Nüüd on jäänud veel kauaoodatud lōpurännak mis toimub järgmise nädal algul. 50 km matka ja erinevaid ülesandeid ja teste. Kōlab maru pÕnevalt...ise täitsa ootan seda. Loodetavasti läheb meie jaol hästi ning saame uhkelt puhkusele õlut jooma minna ning naiste kaissu magama. Minul viimasega suurt pistmist ei ole, seega panen ilmselt rõhku õllele ja baaridele.  Koju on ka plaanis lebotama minna. Aga mis seal ikka... Enne tuleb rännak ära teha.

Ega muud põnevat polegi.