"Mets" ja viievõistlus

Esmalt tahaksin toetavad sõnad lausuda kaasvõitlejatele kes on hetkel metsas. Ilmselt on nad ligumärjad, kõht on tühi ja tigedad nagu herilased üksteise pihta. Olen mõtetes teiega ja loodan et tuleb ka ilusamaid ilmasid. 

Nagu aru võis saada siis peaksin ma tegelikult olema metsas laagris, aga selle asemel istun kasarmus. Põhjus miks kasarmus istun on lihtne... Oled sportlik inimene ja natuke joppamist ning tekivadki sul eelised. Nimelt osalen koos 4 kaasvõitlejaga kaitseväe meistrivõistlustel 5 võistluses. Täna olid esimesed 2 ala milleks olid laskmine 150m kauguselt lamades asendis ning takistusriba läbimine. Mõlemad alad läksid päris hästi, eriti rahul olen laskmisega kus sain 146p/200 st. Takistusriba läbisin ka täitsa soliidse ajaga, kuigi parandamisruumi jäi endiselt omajagu. Peale kahte ala olen hetkel 15 ndal kohal ning ajateenijate arvestuses 5 ndal kohal. Loodetavasti 2 järgmist võistluspäeva kus tuleb visata granaati, läbida takistusriba basseinis ja joosta 8 km tulevad vähemalt sama edukad. 

Selleks et kõik ikka aru saaks kuidas mul joppas siis eile näiteks käisime kalev spas takistusujumist harjutamas. Umbes sel ajal kui teised võitlesid külma ja vihmaga istusin mina leiliruumis ja viskasin kerisele vett, kui just parasjagu ei teinud seda mingi venelane kes loopis sinna vett koos mingi palderjani essentsiga vms. Viimane oli päris huvitava lõbnaga, lootsin ka mingeid toredaid kõrvalmõjusid kohata, aga seekord kahjuks mitte.

Ahjaa... Täna lasin oma pisikeste kätega õhku ka 72 g trotüüli... See on umbes sama lõhkeaine mida ka onu mäkaiver näris ja uksi õhku lasi. Pole just suurim hunnik lõhkeainet aga alustuseks asi seegi. 

Reede kasarmus

Hommik: 06:00

Ärkan tavalisel kellaajal,  aga mitte tavapärasel viisil. Nimelt karjutakse koridori peal "äratus" asemel "lima 2" mis tähendab, et kompaniil on aega 4 minutit, et olla lahingvarustuses kasarmu ees. Väike hämming möödub kiiresti ning pmst jõudsime ettenähtud ajaga alla rivvi. Hämming oli seepärast et meie rühmale ei räägitud tunnis kogu kompanii koodsõnast midagi. Seega ei jäänud palju puudu et me oleksime tavapärases spordidressis alla jooksnud ja seal avastanud et teised on lahingvarustuses. 

Seisime siis maja ees rivis, näod unised ning tuli uus käsklus relvade järgi joosta. Selleks aega siis 10 min - saime määratud ajaga relvad kätte ning juba oli tunda, et miskit hakkab toimuma.  Kohal oli isegi mingi uhke kaameraga onkel kes rõõmsa näoga pilte teha klõpsis.

Ning tunne ei eksinud... Oh seda rõõmu, hommikuse võimlemise asemel saime lahingvarustuses stroomi randa ja tagasi joosta/kõndidA/longata ja kõiki muid liikumisviise harrastada. Ühesõnaga umbes poolel maal hakkas vana hea virin, sõimamine ja üksteise peedistamine pihta mis tähendab seda, et mehed on väsinud. Hiljem kuulsime et algselt oli bossidel plaan meid põlveni vette viia, aga selle plaani rikkusid mingid kurjad vetikad. Läbi häda jõudsime kasarmusse tagasi. Ühel kutil kolmandalt korruselt lõppes see üritus nii hästi/halvasti, et tal lõi song välja ning lõpetas ürituse opilaual ning ilmselt paari päeva jooksul on reservi poole teel.  Ise oleks vist isegi seda vee möllu tahtnud ka läbi teha...kuna filmides näeb see päris lahe välja. 

Ühesõnaga jõudsime kasarmusse tagasi tehti meist paar pilti, saime süüa, hooldasime kiirelt relvad ning juba tulistati uus käsklus ette. Seekord oli meil aega 10 minutit, et kogu oma kaitseväe varustusega kasarmu ees olla (2 suurt kotitäit asju, nii väiksemaid kui suuremaid) . Oh seda häda ja vaeva... läbi suure jama saime välja ning seal oli ilus üllatus: Vihma sadas ja me pidime kõik asjad maha laiali laotama, et näidata ülemustele, et me midagi ära kaotanud ei ole. ÕNNEKS jäi vihm järgi ning asjad jäid enamvähem kuivaks. Hiljem kui asjad uuesti kotti pakkisime ja tuppa saabusime, siis oli poiste stressi tase nii lakke aetud, et mingi mõttetu asja peale läks 2 mehe vahel päris teravaks ütlemiseks. Isegi ei mäleta mille pärast nad kiskuma läksid. Minule pakkus see, aga niisama nalja ja meelelahutust. 

Selleks hetkeks oli kätte jõudnud lõuna ning jätkus tavaline rutiin ainukese vahega et paljud mehed olid tigedad ja väsinud. 

Vot selline keskmisest meeleolukam reede hommik oli. Tehke järele või makske kinni. Panen ühe pildi ka mille too onu suutis minust teha sel kaunil hommikul. 

Natuke vist on sõduri nägu küll.

Täna käis õde koos vanaema ja vanaisaga külas. Tõid mulle ratta millega teisipäev võistlema lähen ning kooki. Vanaema tehtud õunakook maitses küll sedasi nagu oleks tegemist olnud millegi ebamaisega. 

Aga ok ... Nüüd magama, homme plaanis rattaga trenni minna, kodukorra test vaja ära teha, võrkpalli veits mängida ja jõukasse võiks kah jõuda. Tõotab tegus päev tulla! 

 

Jälle käisin metsas

Hommik

Ei ma ei ärganud just... Minu jaoks on pigem lõuna, aga olen päris veendunud, et teie jaoks mu sõbrad, vaenlased ja muud tegelased on kena hommikutund. 

Nüüdseks olen olnud 2 ööd kasarmus ja see koht on muutumas päris ohtlikult koduseks. Siia tulles tundus see paras uberik, aga nüüdseks on see juba välja teeninud vähemalt 3 kui mitte 4 tärni hotellide mõistes. Puhtad linad (väike higi padjapüüris ei loe), soe toit (kuiva riisiga hakkab ära harjuma) ning soe vesi duśširuumis (ka 20 mehega korraga hügieeni teostamine tundub normaalne) on peale metsalaagrit lihtsalt võrratu. 

Jep... Käisime jälle metsas... Siinkohal tervitaks muid pataljone kes on vbolla paar ööd telgis maganud ja 2 kuivtoidu pakki söönud. Nüüdseks oleme metsas olnud juba 15 päeva ning viimased 5 olid päris põnevad. Põhirõhk oli seekord orienteerumisel. Seda sai tehtud nii päeval särava päikese all kui ka öösel romantilise kuu ja tähtede säras. Öösiti saime rinda pista ka vastutegevusega. Näiteks ühel öösel pidime ära käima umbes 1,5 km kaugusel asuvas punktis kus ei tohtinud kasutada teid, seega luurasime Mööda võssi. Asi lõppes aga sellega, et pmst astusime tegevväelastele pähe ning enamik meie jagu võeti rajalt maha. Miks enamik ? Enamik seepärast, et reamees Paas kelle käes oli kompass ja kaart andis jalgadele pimedas metsas nii hullu valu, et umbes 5 minutiga olin ma piisavalt kaugel ( alati ei tule kiired jalad kasuks), et mingil imelikul kombel mitte kuulda teiste jaokaaslaste hüüdu. Seega rändasin kottpimedas metsas üksi kompassi järgi mingi 15 min ringi ja sattusin teise jao meeste otsa.. Koos nendega jõudsin pmst vajaliku punktini, aga siis katkestati kogu üritus kuna arvati et mina ja üks teine mees on veel kadunud ja lisaks oli kell juba palju. Ronisime metsast välja, otsisime ühe kuti veel ülesse ja oligi kogu muusika. 

Metsas just üleliia magada ei saanud mingi 4-5 tundi enamasti, samas oli see piisav kogus, et elus püsida. Korra käisin ka patrullimas koos reamees Raaperiga aga see oli nii igav, et osa ajast istusime niisama palgi peal ja vaatasime tähti. Mõne neiuga oleks seda tunduvalt meeldivam olnud teha, aga nagu ütles üks leitnant, et sõdur ei peagi ennast mugavalt tundma.

Laagri lõpus oli meil siis jälle väike rännak (13 km), seekord täisvarustuses (35 kg lisaks seljas). Saime siis pisut alla 5 km kõnnitud, kui oli vaja esimene mees virvendava pildiga auto peale saata, tema jäi ka ainukeseks langenuks. Samal ajal tegime tühjaks ka vana hea reamees Tsvetajevi (sama kutt kes eelmisel rännakul oksendas)  koti ning võtsime oma kanda ka tema relva. Sealt edasi laabus asi täitsa normaalselt, kōvasti virisemist ja väsimusest tulenevat raevu, aga tugevamad aitasid nõrgemaid ning jõudsime kurnatult finishisse. Mina isiklikult kandsin umbes 8 km jooksul matkast kahte relva ning natuke teiste meeste riideid seega umbes 5 kg veel lisaks. Kahjuks mingi rambo ma veel ei ole ning matka lõpus olin ikka päris läbi omadega.. Jalad väsinud ning õlad koti ja rakmete rihmadest väsinud ja muljutud. Finishis saime suplema ning peale seda pakiti meid bussi ja sõitsime kasarmusse hea elu peale. 

Nüüd me siin oleme... veedame mõnusat nv-d trenni, telefoni, koristamise ja raamaute saatel. Ise hakkasin lugema U.Bolti (see on see tume mees kes jookseb hästi kiiresti)  autobiograafiat, esimese 100 lehekülje põhjal täitsa hea lugemine. 

Muud olulist vist ei olegi kirjutada... Neljapäeval lähen rakverre, jooksen seal pataljoni eest 400 meetrit ja olen jälle tehtud vana. Bolti raamatust üritan selleks jõudu ammutada. 

Egas muud midagi... Kirjutage ja joonistage mulle ! 

Tsau