Teine mets

Jou !

Vana hea pühapäevane kirjatükk siis valmimas. Selle nädala teemadeks on Ämari, teine metsalaager ning muu loba. 

Laup siis läksin Ämari lennubaasi koos ligikaudu 40 kaasvõitlejaga...muidugi enamus rahvast (ka mina) lootis et oleme kuskil melu keskel ja näeme tervet showd, palju ilusaid naisi ja muud vägevat. Tegelikkus oli aga see, et passisime kuskil metsa vahel ja pmst panime päev otsa autode numbrimärke kirja, juhatasime neid parklasse ja jagasime flaiereid. Lõuna pausi ajal nägime ka paari f-16 ülelendu. Ausaltöeldes oli see päris võimas heli ja vaatepilt mida ei oska hästi kirjeldada. Kõige lihtsamalt öeldes oli sedasi, et kõigepealt lendas lennuk umbes paari sekundiga sinust üle ja siis natukese aja pärast tuli kõuekõmin järgi. Õnneks ei olnud kogu vaev ilma asjata ning preemiaks tubli töö eest viidi meid õhtul ka  hävitajaid vaatama. Saime neile päris käeulatusse, aga kahjuks katsuda ei tohtinud ning sõitma ka õnneks või kahjuks poolakad meid ei viinud. Lisaks nägime päeva jooksul palju naeratavaid ja toredaid tsiviile kes ei karjunud kurja näoga käsklusi ja olid niisama lahedad. Väike asi, aga tegi enesetunde täitsa heaks. Ajaa umbes 6 ilusat naist märkasime kah päeva jooksul... Jee jee

Pilt siis kah tõestuseks et nägin lennukit

Niii... Siis tuli meil esmaspäev, sõdurid pakiti bussi ja viidi metsalaagrisse mis seekord toimus männiku karjääris kuskil. Tollest laagrist jääb kõige paremini meelde higi, tolm, higi, laskmine, higi, roomamine, higi ja väike matk ja veits higi ka. 

Ühesõnaga kui väljas on umbes 30 kraadi sooja terve nädal ja sa pead veetma selle nädala saabastes, pikkades pükstes ja  seljas t-särk, frenz (pikkade varukatega sügisese jope laadne asi), killuvest ja lahingrakmed siis paratamatult ajab see kopsu üle maksa. Higi voolas ojadena ning konstantselt oli väga ebameeldiv olla. Esimest korda teenistuse jooksul tabasin ennast mõttelt, et "mine m***i Eesti kaitsevägi". See juhtus siis, kui olime juba pool päeva higistanud ja siis pandi meid õppima madalroomamist pmst liiva sees. Arvata on, et higiste riiete ja keha külge hakkas see liiv ideaalselt ning üleüldse oli raske ja ebameeldiv. Õnneks jäi see ainult mõtteks ning viha lahtus juba peale tunni lõppemist. 

Positiivse külje pealt saime seal oma teenistusrelvast päris mitu head lasku teha ning võiks öelda et mul kõige hullemini ei läinudki, samas natuke õppimist ja harjutamist ning saaks oluliselt paremini. Õnneks saime peaaegu iga ōhtu ka karjääri suplema ning need suplused olid vist minu elu 4 parimat veekogus veedetud hetke! Parandan, kindlalt olid parimad !

Ja siis oli meil laagri viimasel päeval matk mida iseloomusid järgmised andmed: 9 km, umbes 1h 15min aeg , +30 kraadi ja eelmainitud varustus seljas. Mina pidasin asja kenasti vastu, ning kandsin pool maad ka teise mehe relva, et too elusalt lõpuni jõuaks. Too vend on väga veider...mingi eneseuhkus ei luba tal oma asju loovutada, aga samas kõndida ka nendega ta ei jõua. Lõpuks võtsin pmst vägisi talt selle relva ära ning selle peale jonnis ta nagu väike laps, et läheb teise pataljoni kuna keegi teda ei armasta ja muud paska. Minu abidt aga ei piisanud ning sama mees oli vist oma hommikusöögi jätnud umbes matka 8 ndale kilomeetrile. Lisaks kukkus finishi jõudes veel 2 meest kuumarabandusega kokku, aga veits turgutamist hapniku ballooniga ja jaheda veega ning kõik said omal jalal bussi peale ja sealt edasi kasarmusse.

Kasarmus olid kõik väsinud ja lootsid puhkama saada, aga kus sa sellega... Kõrgemalt tulistati erinevaid käske ja ülesandeid nagu padruneid ak-4 salvest. See muutis kõik mehed närviliseks ja iga pisike asi ajas kutte vihale. Sõimati, kiruti ning hambad ristis tehti asjad ära kuni lõpuks saabus päästev öörahu ja 9 h und linade vahel mis paitas minu keha ja hinge. 

Laupäeval käisin ma triatlonil. Tegin oma 10 km rattasõitu ära ning ülejäänud päev oli juba puhas boonus. Võtsime päikest , vaatasime wakeboardi võistluseid, sõime ja otsisime karjääri rannapiirilt ilusaid kehasid bikiinides. Mõned leidsime ka ! 

Vot selline nädal oli. Nüüd lebosse ära ja jääb uue nädala seikluseid ootama mis peaksid aset leidma kasarmu seinade vahel. Kes loeb võib mulle kirjutada ja joonistada ning kui viitsimist on siis külla tulla järgmine pühap. 

Tsau !