Piknik

Selleks et ma pühapäeval ei peaks mingit romaani kirjutama... Otsustasin kohe jagada meeli erutavat kogemust mille osaliseks just saime. 

Ühesõnaga meil siin on kapis piirang magusale milleks on 500 grammi. Mõnel mehel aga oli kapis magusat kilo või paar ning jäi sellega vahele. Selle peale anti käsklus enne õhtusööki kogu kraam ära süüa... Enamus kraamist söödi ära ning mindi õhtusöögile. Ühe korra võite arvata kas meestel oli juba selleks ajaks süda paha või mitte :D ühesõnaga kõik toit visati minema ja arvati et sellega on pidu läbi. Aga eiii... Kõik see mis oli veel  kappidesse jäänud, tuli ära hävitada ja otseloomulikult pidi seda hävitama meie magu! Kraam koguti kokku ja viidi meid õue piknikule :) 40 meest kellel olid juba kõhud niigi viimSel piiril, istusid kase all ja pidid veel mõned kilod magusat ära sööma. Tulemuseks on see, et pmst kogu pataljon on suhkruhaige ning kellelgi kapis enam midagi magusat ei ole.

Teine mets

Jou !

Vana hea pühapäevane kirjatükk siis valmimas. Selle nädala teemadeks on Ämari, teine metsalaager ning muu loba. 

Laup siis läksin Ämari lennubaasi koos ligikaudu 40 kaasvõitlejaga...muidugi enamus rahvast (ka mina) lootis et oleme kuskil melu keskel ja näeme tervet showd, palju ilusaid naisi ja muud vägevat. Tegelikkus oli aga see, et passisime kuskil metsa vahel ja pmst panime päev otsa autode numbrimärke kirja, juhatasime neid parklasse ja jagasime flaiereid. Lõuna pausi ajal nägime ka paari f-16 ülelendu. Ausaltöeldes oli see päris võimas heli ja vaatepilt mida ei oska hästi kirjeldada. Kõige lihtsamalt öeldes oli sedasi, et kõigepealt lendas lennuk umbes paari sekundiga sinust üle ja siis natukese aja pärast tuli kõuekõmin järgi. Õnneks ei olnud kogu vaev ilma asjata ning preemiaks tubli töö eest viidi meid õhtul ka  hävitajaid vaatama. Saime neile päris käeulatusse, aga kahjuks katsuda ei tohtinud ning sõitma ka õnneks või kahjuks poolakad meid ei viinud. Lisaks nägime päeva jooksul palju naeratavaid ja toredaid tsiviile kes ei karjunud kurja näoga käsklusi ja olid niisama lahedad. Väike asi, aga tegi enesetunde täitsa heaks. Ajaa umbes 6 ilusat naist märkasime kah päeva jooksul... Jee jee

Pilt siis kah tõestuseks et nägin lennukit

Niii... Siis tuli meil esmaspäev, sõdurid pakiti bussi ja viidi metsalaagrisse mis seekord toimus männiku karjääris kuskil. Tollest laagrist jääb kõige paremini meelde higi, tolm, higi, laskmine, higi, roomamine, higi ja väike matk ja veits higi ka. 

Ühesõnaga kui väljas on umbes 30 kraadi sooja terve nädal ja sa pead veetma selle nädala saabastes, pikkades pükstes ja  seljas t-särk, frenz (pikkade varukatega sügisese jope laadne asi), killuvest ja lahingrakmed siis paratamatult ajab see kopsu üle maksa. Higi voolas ojadena ning konstantselt oli väga ebameeldiv olla. Esimest korda teenistuse jooksul tabasin ennast mõttelt, et "mine m***i Eesti kaitsevägi". See juhtus siis, kui olime juba pool päeva higistanud ja siis pandi meid õppima madalroomamist pmst liiva sees. Arvata on, et higiste riiete ja keha külge hakkas see liiv ideaalselt ning üleüldse oli raske ja ebameeldiv. Õnneks jäi see ainult mõtteks ning viha lahtus juba peale tunni lõppemist. 

Positiivse külje pealt saime seal oma teenistusrelvast päris mitu head lasku teha ning võiks öelda et mul kõige hullemini ei läinudki, samas natuke õppimist ja harjutamist ning saaks oluliselt paremini. Õnneks saime peaaegu iga ōhtu ka karjääri suplema ning need suplused olid vist minu elu 4 parimat veekogus veedetud hetke! Parandan, kindlalt olid parimad !

Ja siis oli meil laagri viimasel päeval matk mida iseloomusid järgmised andmed: 9 km, umbes 1h 15min aeg , +30 kraadi ja eelmainitud varustus seljas. Mina pidasin asja kenasti vastu, ning kandsin pool maad ka teise mehe relva, et too elusalt lõpuni jõuaks. Too vend on väga veider...mingi eneseuhkus ei luba tal oma asju loovutada, aga samas kõndida ka nendega ta ei jõua. Lõpuks võtsin pmst vägisi talt selle relva ära ning selle peale jonnis ta nagu väike laps, et läheb teise pataljoni kuna keegi teda ei armasta ja muud paska. Minu abidt aga ei piisanud ning sama mees oli vist oma hommikusöögi jätnud umbes matka 8 ndale kilomeetrile. Lisaks kukkus finishi jõudes veel 2 meest kuumarabandusega kokku, aga veits turgutamist hapniku ballooniga ja jaheda veega ning kõik said omal jalal bussi peale ja sealt edasi kasarmusse.

Kasarmus olid kõik väsinud ja lootsid puhkama saada, aga kus sa sellega... Kõrgemalt tulistati erinevaid käske ja ülesandeid nagu padruneid ak-4 salvest. See muutis kõik mehed närviliseks ja iga pisike asi ajas kutte vihale. Sõimati, kiruti ning hambad ristis tehti asjad ära kuni lõpuks saabus päästev öörahu ja 9 h und linade vahel mis paitas minu keha ja hinge. 

Laupäeval käisin ma triatlonil. Tegin oma 10 km rattasõitu ära ning ülejäänud päev oli juba puhas boonus. Võtsime päikest , vaatasime wakeboardi võistluseid, sõime ja otsisime karjääri rannapiirilt ilusaid kehasid bikiinides. Mõned leidsime ka ! 

Vot selline nädal oli. Nüüd lebosse ära ja jääb uue nädala seikluseid ootama mis peaksid aset leidma kasarmu seinade vahel. Kes loeb võib mulle kirjutada ja joonistada ning kui viitsimist on siis külla tulla järgmine pühap. 

Tsau ! 

Esimene mets

Nonii

Olen siis eluga esimesest metsalaagrist tagasi. Etteruttavalt võin öelda, et tegevusi, tunde ja kõike muud oli palju, aga mulle täitsa meeldis. Oli palju põnevam kui kasarmus. 

Kõigepealt peaks ära mainima selle, et ega see päris mets ei olnudki, ainuke sarnasus oli see, et magasime telgis :D Elasime selle nädala kuskil tapa kandis mingis linnakus  vms Tapa keskpolugon võis selle nimi olla, aga pole kindel. Enamuse ajast saime sooja toitu ( nädala peale pidi ära hävitama ainult 2 nato pakki e 6 toidukorda) ning kui vedas ja aega jäi siis saime ka dušši alla minna. Aga enamasti oli mingi 20-30 minutit aega et umbes 100 meest saaks ennast 10 ruutmeetri ja 10 dušši all ära pesta. Tartu linnaliini bussides hommikusel tipptunnil oli igatahes mugavam reisida, kui seal pesta ja riideid vahetada. Sel nädalal siis tegin ära relva eksami ja võin tuleval nädalal männiku laagris kõmmutama hakata! Märkide pihta ikka, kui kellelgi see arusaamatuks jäi. Lisaks saime haisu ninna sellest kuidas näeb välja täisvarustuses matkamine. Kõige mugavam just ei olnud, kui sul on 30+ kilo seljas ja relv käes. Minul nteks surus kott rõvedalt õlanukkidele ja selja lailihas oli ka peale 10 minutit täiesti läbi omadega ja valutas. Aga lohutati sellega, et inimene harjub kõigega ja varsti juba parem... Noo jään lootma igaljuhul. 

Siis tehti meile veel "telefonide otsimine". Laagris ei võinud kaasas olla telefone ja ühel õhtul korraldati korralik bluff. 140 meest võeti rivvi ja sõimati nägu täis, et kuskilt mingid mastiahvid side patist vist andsid neile infot, et sel alal on telefone kasutatud. Seejärel öeldi et tunnistavu need mehed ülesse kes seda tegid. Tuli igast jura välja kes oli kasarmus olles naisele ja kes oli emmele saatnud mingi pildi ja paar julgemat olid ka feissbuuki midagi pannud kasarmus olles. Laagris telefoni kasutamist aga ei tunnistanud keegi ülesse. Mõeldud tehtud... Lammutasime siis oma koti sisud maha laiali ja korraldati varustuse kontroll... see oli neil aga nagunii planeeritud ja eks nad lootsid et mõni ullike on telo kaasa võtnud ja tunnistab ülesse. Kontroll oli aga nii pealiskaudne, et iga mees kelle IQ on üle koolieeliku omast oleks suutnud telefoni ära peita. Seega bossid jäid tühjade kätega ja meie saime meeldivalt õhtut veeta asju ette näidates. 

Telkmantli all sai kah üks öö veedetud... Mitte asjatundjatele siis niipalju et see on pmst selline 1 mehe telk mis on kokku pandud ühe  2x2 kile laadse asjanusega, 10 meetri nööriga ja paari puu roikaga. Pmst nagu lageda taeva all magamine ja no ühe korra võite arvata mitu sääske seal metsa all oli ja kas nad tahtsid minust omale head einet. 

Eile õhtul määrati mind log pati esindama mingil triatloni võistlusel. Lähen jälle 3000 meetrit jooksma,  kuna mingi mees kes on osalenud kuskil kolmapäevakutel mille nime ta isegi ei teadnud ja vbolla veel mingil matkal, arvas, et on kõvem rattamees kui mina. EgAs ma kade ei ole... Las tõestab, kuigi arvan et vana rasva ja siinse hea toidu pealt sõidaks veel mingi kolmapäevaku mehe üle. Aga kes teab... Vbolla ka mitte.

Lisaks pandi mind kaitseväe kolmevõistlusele kirja, kus tuleb läbida takistusoriba, granaati visata täpsuse peale ja püssi lasta. Tundub põnev ja täitsa ootan juba. 

Homme siis lähen vabatahtkikuna ämarisse minngile lennushowle. Seal saan mingi ül-i mida hetkel ei tea, aga ehk näeb ka showd ja hävitajaid.

Tuleval nädalal olen siis jälle metsas ning juttude kohaselt on see juba metsa moodi mets ... Mitte nagu viimane, aga elame ja näeme. 

Tsau !

Varsti metsa

Tsau

Tundub et jälle nädal möödas... Viimase jutu jätkuks siis niipalju et nato testi tegin 300 punkti peale. Ise olen muidugi rahul... Kōige raskem oli vist jooksmine kuigi ega seal midagi hullu ei olnd.. Lihtsalt viimased 500 meetrit oli vaja end kõvasti utsitada.

Elu siin kasarmus ikka pmst sama mis esimesel nädalal. Ainuke vahe on selles, et nüüd juba saab aru kus mis kell ja mispärast olema peab. Seega kaitseväe kord ja päevakavad on selgeks saanud. Tavaline päev näe siis välja selline, et hommikul 6 st ülesse siis on 5 minutit aega, et kogu kompanii ( 140 meest) välja jōuaks. Siis tehakse 20 minutit hommikuvõimlemist ja peale seda on pesemiseks ja voodi tegemiseks aega umbes 45 min. Siis hommikusöök ja algavad igasugused õppetunnid alates kaitseväe seadusandlusest kuni rividrillini. Õhtul kella 17 ks on tunnid läbi ja siis söömine ja vaba aeg. Kell 21.30 läheb jälle põnevaks kuna kogu kasarmu peab  kella 22 ks läikima ja kõik mehed tohivad ainult norsata ja peeretada nagu ülemused ütlevad. Seega sagimist on palju ja hea õnne korral, kui kasarmu puhas on saab kell 22 magama, kui õnne pole siis tuleb jälle 5 minutiga õue rivvi joosta kell 22. 

See nädal saime siis omale tukid ka pihku... Relvaks siis AK 4. Pidavat mingi rootsi relv olemavist  mina ka täpselt ei tea kust ta pärit on ja millised plussid ja miinused on. Igaljuhul peale möödunud nädalat oskan seda juppideks lammutada ja hiljem kokku panna. Ja teoorias pauku ka teha, kuigi hetkel veel klõpsutame päästikuga niisama tühja. 

Siis oli meil mingi kehalise kasvatuse tooria tund, kus vene päritolu veebel üritas midagi venitamisest ja lihashooldusest rääkida. See aga kujunes rohkem komöödiaks, sest slaidid olid vist kuskilt copy pastega võetud ja siis klassi ees veeriti need ette. Minule jäi mulje et veebel ei saand isegi hästi aru millest ta seal räägib, sest ühe reamehe küsimuse peale, et mis on dünaamiline venitusharjutus oli vastuseks: " sjee on sjee kui sa teed harjutust koos sõbraga" Lisaks oli veel igast naljakaid asju.

Uuel nädalal lähme pmst kaheks nädalaks metsa loodetavasti seal põnev, (nv l tuleme kasarmusse).

Enivei... Nüüd kiirustan sauna  ja peale seda tuleb õeraas külla... Pullvärk vast... Saab magusat na näeb inimesi teiselt poolt müüri. 

Järgmised muljed siis ilmselt juba peale metsalaagrit.

Olge lahedad !

Nädal möödas

Õhtust kaasmaalased

Nüüdseks olen siis siinses asutuses viibinud juba tervelt nädala. Ausalt öeldes ootasin midagi hullemat. Kätekaid, kükke jne anti esimesel nädalal ainult näpuotsaga, jõudsin juba kartma hakata, et äkki jään siin hoopis nõrgemaks, vastupidiselt reklaamitule, et saad tugevaks jne. Samas oli see nö sisse ealmise nädal ja õige möll peaks alles algama. Ja no telefoni kasutamisest rääkimata... Kui julge oled kasuta või kogu aeg... Aga muidu iga õhtu võib seda tunnikese kasutada.

Neljapäeval tõsteti meid rühmadesse ja pandi uutesse tubadesse koos uute kaaslastega. Sellest oli täitsa kahju kuna eelmine seltskond tundus lahedam. Loomulikult on ka siin toas ägedaid kutte, aga paar tilka tõrva meepotti ja juba kompott  ei kõlbagi süüa. Nädala sees rohkem midagi märkimisväärset ei juhtunudki... Vana hea voodi tegemine, marssimine, rividrill, päikese käes seismine ja söökla järjekorras närvitsemine kas teised tegutsevad piisavalt kiiresti, et ise ka söönuks saaks, loomulikult ka koristamine ja tolmurullide taga ajamine lollakatest kohtadest mille olmasolust ma varem ei teadnudki. 

Nüüd siis oli nv ja elu tundus päris lilleline... Käisime mõlemal päeval jalkat mängimas ning kui ma piisavalt skilli näitan siis äkki pääseb isegi pataljoni eest võistlustele. Kõige nürim pliiats ma just ei ole paari perseka mängu pealt, aga kahjuks/õnneks on ka minust kõvemaid mehi. Täna mängisime veel võrku ja täitsa lahe oli... Seega ka siin on nädalavahetused tore aeg.

Homme peaks tulema nato test... Salamisi loodan kohe 300 peale teha, aga see on ilmselt liiga optimistlik. Pigem oleks hea eesmärk mingi 260- 270 punkti ehk umbes 66 käte kõverdust, 70 kõhu lihast ja 3200 m jooksu ajaga 13.54

Olge siis muhedad ja tulge nv.l külla... Mul on tervelt tund ilmselt teie kõigi jaoks kokku!

Bussitäis sibulaid

Eile õhtul toodi siis meile bussitäis sibulaid ning kohe läks asi "lõbusaks". Need mehed ei jaga ei keelt ega niisama elu. Rivis öeldakse vasak pool ning tüübid arutavad mida teha. Loomulikult tähendab see kätekõverdusi ja muid sportlike tegevusi. Lisaks veel seisime kahes rühmas kahes viirus ning anti käsklus esimesel rühmal ümber paikneda... Selle peale pani üks vend teisest rühmast jooksu koos meiega. Keegi ei saanud aru kes jooksu pani ning vana jäigi kadunuks kuna vene ennast 30 mehe seast ülesse ei andnud siis arvata on, et kohe pumpasime, tegime kükke jne

Ahjaa ... Neli tundi saime sooja päikese all marssida, tervitada ja pöördeid teha, Õnneks koos 10 mindiste pausidega.